niisama juttu

Mõtlesin kirjutada enda kogemusest sellest, kuidas ma endokrinoloogi juures käisin.

Kuna ma olen ivf-ga seotud olnud juba päris mitu aastat, siis jäin juunis mõtlema, et miks ma pole veel käinud kontrollimas oma hormoone- kilpnääret jne. Ma tegelikult juba ammu kahtlustasin ja arvasin, et mul oma probleemid kilpnäärmega. Kuna ma ei osanud kahtlustada, kas mul on ületalitlus või alatalitlus, siis panin end järjekorda Tallinna Endokrinoloogia Kliinikusse, kus vastu võtab ainult üks ja ainus meesarst. Eelnevalt konsulteerisin oma viljatusravi arstiga ja ka tema oli nõus ja tegi mulle saatekirja.

Rääkides endokrinoloogist, kelle juures käisin, siis vastuvõtt oli väga meeldiv ja privaatne. Ta küsis küsimusi ja ma rääkisin talle, mis mulle muret teeb-  juuste hõrenemine, muutused kehakaalus, väsimus, progesterooni puudus, viljatus, ärrituvus, ebaõnnetunud ivf katsed, higistamine!!! Higistamine on üldse selline vastik teema minu jaoks, mis algas peale tütre sündi 2008 aastal. Vahepeal mõned aastad oli higistamine nagu kontrolli all ja siis läks jälle päris hulluks. Ma olin kurb, sest ma ei saanud kanda valgeid ja värvilisi riided, ilusaid kleite 😦 kuniks hetkeni, mil avastasin enda jaoks selle toote https://www.apotheka.ee/maxim-sensitive-antiperspirant-roll-on-29-6ml-pmm0097034ee

Täna on see toode asendamatu minu elus ja sedasi juba mitmeid aastaid, mida vajadusel kasutan 2-3x nädalas. Hind on küll kirves, aga arvestades, et mul jagub seda umbes aastaks, siis olen väga rahul. Ma saan taas kanda heledaid riideid, ilma, et mu kaenlaalused higistaksid ja riided ei ole enam plekilised. Varem tähendas see seda, et pidin päris tihti endale uusi pluusesid ostma jne. Ausalt, kiiduväärt toode ja suured tänud, kes selle toote meisterdas 🙂

Tulles tagasi arstil käigu juurde, siis täna sain ka analüüsi vastused teada. Ma olen terve, ma olen täiesti terve 🙂 Kõik mu analüüsid olid väga head, ainuke miinus oli see, et d-vitamiini tase on veidi madal. Kui Eestis peetakse d-vitamiini taseme normiks organismis 75 nmol/l, siis minu näit oli eelmise nädala seisuga 56 nmol/l 🙂 ehk siis mul ikka jätkuvalt kerge vaegus!  Kevadel oli näit mul kõigest 23 nmol/l ja sellest ajast saati olen kenasti tarbinud tilkasid ( vahepeal unustan), kuna hoian oma tilkasid külmkapis. D-pärlid ei taha eriti hästi mul imenduda, mul kodus olemas pere jaoks need 1000 ja 3000, aga ise tarvitan neid  https://ecosh.ee/toode/vitamiin-d3-4000-iu-kanepioliga/?lang=vitamiin-d3-4000-iu-kanepioliga&gclid=EAIaIQobChMI4Ibx5J2c3AIVVYwZCh2UnAu_EAAYASAAEgI95_D_BwE

Ei taha küll reklaami siin teha, aga mina kiidan! Ma loodan, et Apotheka ja Ecosh ei pahanda reklaami tegemise eest 🙂

Kuu lõpus võtan oma arstiga ühendust, kui tal kliinikus puhkus läbi saab, et saaksin järgmisel kuul oma menstruatsiooni algusega alustada ravi, et teha läbi veel üks mammude külmaring. Seniks ma naudin ja puhkan oma organismi, et end ettevalmistada taas katsumuseks ivf teekonnal, mis pole organismile sugugi kerge!

Mis teil suvel plaanis? Perega puhkused?

Minul sellel suvel perega puhkust plaanis pole, küll aga kavatsen ühe tiiru Lätis käia puhkamas ( mulle väga meeldib Läti!!! ) Mehe ja lapsega koos perepuhkusele sel aastal ei lähe, kuna mõni päev tagasi sain uudise, et ta sõidab taas töölähetusele ning seekord pikemaks! 😦 mu emotsioonid olid nii laes, et täna ma pole suuteline sellest rääkima!! Hing nutab, kui sellest mõtlema hakkan.

Päikest ja ilusat 13.07.18 reedet

 

Advertisements

Selgeltnägemisest

Kas olete kunagi selgeltnägija juures käinud?

Mul veidi kokkupuuteid olnud küll ja ei välista, et olen veel minemas. Kui ma 2012a omadega sassis ja metsas olin, selles mõttes, et emakavälised rasedused tegid mind nii meeletult depressiivseks ja närviliseks ja endassetõmbunud inimeseks, siis võtsin kätte ja käisin ära. Kas ma sain targemaks, jumal seda teab. Aga ma sain vastused oma küsimustele.

Täna on sellest ajast möödas mingi viis aastat ja kui ma nüüd veidi meenutan, siis pean ütlema, et see ennustus on kohati täppi läinud. Mis puutub minu ja mehe ühist lapse soovi, siis no 100% raha on läinud päris palju, aga kõik ikka hea ja ülla eesmärgi nimel. Raha läheb ja raha hakkab veel rohkem minema, kui soovin kunstliku viljastamise teemaga jätkata. Täna on mul külmas siis 1-2 embrüot ja need ma kavatsen augustis käiku lasta. Mõtlesin, et proovin veel katsetada ja oma keha piinata. Ma tean ja tunnen, et mulle on ette nähtud veel üks laps ja seda on ka mulle kaartidelt näidatud..seega katsetan seni, kuni vanus ja Haigekassa lubab!

Tulles tagasi ennustamiste juurde, siis olen peagi minemas taas, sest täna olen ma oma elus selles etapis, et mul on vaja selgust, uut valgust ja rahu. Ma pean saama kinnitust, et kõik saab korda, aga kui isegi mu oma elukaaslane seda ei ütle, kes siis veel? Jumal?

Oma iseloomult olen ma paras pähkel paljudele, ma võin muutuda hetkega inglist deemoniks suvalisel hetkel, kui miski ei käi kokku minu mõttemaailmaga või kasvatusega ( mind kasvatati väga rangelt)!!! Minus elab nagu kaks inimest. Ma olen töökas, abivalmis, lahke, kuulan ja nõustan oma võimete piires, kuidas ainult oskan. Teisest küljest võin olla nii vastik, egoistlik, depressiivne ja üliemotsionaalne. Ma ei suuda oma tundeid kontrollida kodus, jah just kodus! Tööl olen ma hoopis teine inimene, miks nii on, ma ei tea?

Teate, miks ma käin selgeltnägija juures. Sest see mõjub mulle positiivselt, toob mu maailma tagasi, näitab suunda, mida tegema pean ja mille eest pean hoolitsema! See on minu elu ja minu valikud. Minu kaardid ei näita mulle veel väga palju, sest olen alles alustamas ja õppimas, aga igapäevaga muutub see maailm aina reaalsemaks minu jaoks! Mulle meeldib õppida midagi uut, kogeda ja nautida kaartide võlumaailma! 🙂

Ma ei luba ega anna pead, et kõik läheb täppi ja juhtub see, mis kaardid räägivad. Saatus on kõigile nkn ette määratud ja seda me muuta ei saa!

Ma sukeldun nüüd tagasi raamatu maailma, olen Šepsi lainetel ja esmamulje tema raamatust on väga hea. Soovitan, kellele vähegi meeldib see maailm.

Rahu hinge

 

Mis elu see on?

Minu viimane postitus oli maikuus ja mulle tundub, et sellest ajast on igavik, mil viimati kirjutasin. Vahepeal on päris palju muutunud, kõiges nii head kui halba. Esiteks kolisime perega ära ja mulle tundub, et kõik meie jamad said alguse just kolimise tõttu. Nagu vana hea tuttav ütles, et kolimine paneb nii mõnedki paarid proovile ja meie puhul on see täitsa paika pidanud.. kui varem oli hea suhe, siis nüüd allapoole vööd 😦 Jah, see kõik teeb mind väga kurvaks ja ma ei oska viimased kaks kuud elada, olla, mõelda, hingata, süüa jne. Kõik tundub liiga tume täna minu jaoks. Kuid elama peab edasi!

Ma tunnen, et olen katki omadega, täpselt nii katki, kui olla veel saab. Ma tunnen end väga üksikuna, ometi on mul elukaaslane ja laps, kes mind vajab. Aga miskit on puudu ja see puuduolev tunne nagu naer, sisemine rahulolu ja õnn on kaduma läinud. Mu keha on suures stressis ja see närib mind seest.. mu isud ja toitumisharjumused on muutunud, kord päevas on väga hästi süüa, sest rohkemaks mul pole tahtmist ega tuju. Sellest on tingitud ka kaalulangus, mis nagu meeldiks mulle! Aga kuna ma olen kunagi väga rasket haigust põdenud, siis mu söömisharjumused peaksid olema paigas- regulaarselt 3x päevas ja lisaks vahepalad! See on reegel, aga reeglid pole mulle!

Kas te olete vahel tundnud oma elus, selles hetkes, kus te viibite ja elate, et keha ja peaga elate te siin ja praegu, aga süda tahab mujale minna? Mina tunnen ja mul on nii suur hirm. Ma saan reaalselt aru, et meie 7 aastase suhte jooksul on mees muutunud mulle nagu niiöelda sõbraks, heaks kaaslaseks kellega koos elada, aga mitte midagi enamat. Millest algavad probleemid suhetes? Kas meil on kriis? Need küsimused on iga päev mul mõtetes, ma esitan neid endale ja talle, aga ma ei saa vastuseid. Ta pole suurem asi rääkija, seda enam tunnete väljendamises! Aga mina vajan seda!!! Lisaks rääkimisele on meil voodimured, meie voodielu on nii puudulik, et mina naisena tunnen end nii kohutava ja sita naisena, et lase kuul pähe! Ma olen muutunud närviliseks tema suunas ja kõiges, mis ta teeb. Tema töölähetused käivad mulle ajudele, tema suhtumine ja käitumine on nii muutunud peale kolimist, et tahaks teda millegagi lüüa! Või peaksin ennast hoopis lööma? Kurat ma ei tea vastuseid mitte millegile. Me ei oska omavahel enam suhelda, me räägime meeletult vähe, üldjuhul on kodus vaikus, lapse juuresolekul ma püüan oma tunded alla suruda ja olla siiras suhtlemisel. Tegelikult keen nagu pott. Ma haletsen ennast ja nutan igal vabal momendil omaette peidus… ma matan oma tunded enda sisse, ma kuulan üksi olles muusikat nii valjusti, et mu kõrvadel on valus..ma tantsin ja liuglen keset tuba ja tunnen , et olen taas 20nene 🙂 aga tegelikult olen 30ndates ja ikka ei tea, mida oma elult tahta või soovida? Ometi on mul töö olemas ja seal saan palju suhelda ja ma tunnen end hästi seltskonnas. Aga miski nagu kriibib mu hinge jätkuvalt.

Midagi head tegin ka täna- käisin lapsega kinos 🙂 ja ma tunnen end super hästi kuidagi, et minu ja lapse päev läks korda, seejärel tulime koju bussiga.. teel koju jalutades ostsime kukeseeni ja värsket kartulit koju kaasa. Tegin süüa ja kraamisin kodu korda ja nüüd keeran diivanile kerra 🙂

Päikest!

 

Mustad pilved

Mida teha, et mustad pilved pea kohal muuta taas naeruks? Eile oli minu kauaoodatud veretesti päev, peale seda läksin tööle ja mõtted olid nagu kõigest eemal, aeg läks nagu lennates teenindades/nõustades kliente vitamiinide, päikesekreemide ja näokreemide osas.

Hetkeni, mil helises telefon ja mu maailm varises seitsmeks killuks, hoidsin end tööl tagasi, et mitte nutma puhkeda, sest hinges oli niii kuradima valus olla! Jälle ebaõnnestunud katse. Miks? Nendele küsimustele ei saagi ma vist kunagi vastuseid, sest ma ei tea, mis mul viga on.. ainult süüdistused enda suunas, et mida ma jälle valesti olen teinud?

Täna olen ma olnud terve päev nagu mingis mustas augus ja ma ei taha siit välja tulla..vaatan lakke, vaatan telekat, üritan millegile keskenduda- puhken taas nutma, pisarad lihtsalt voolavad, iseenesest! Ainuüksi mõtlemisest sellest kõigest- 5päevasest blastotsüstist, nendest suurtest kogustest ravimitest, mis mu sees kõik on.. ikka mitte midagi! Milline ajaraiskamine oli, tahaks karjuda, aga mul pole täna häält.. mul pole häält, et isegi mehega sellest kõigest rääkida.. ma vaikin ja ma olen suures meelte segaduses ja ma tunnen, et tahaks sisse võtta unetabletid ja mitte üles ärgata! Võib-olla oleks vaja mul psühholoogilist abi sellel teekonnal, ma ei tea? Samas see tunne on nii tuttav, kõik need eelmised korrad ja ebaõnnestumised on selliseid tundeid mulle toonud, kuid ometi ma teadvustan endale, et see kõik on ju ajaga taas mööduv ja ükskord olen ma taas endine- seltskondlik, rõõmsam ja toimekam! Täna ma vaatan end peeglist, nägu mis pole külma vett näkku saanud, juuksed pole kammi näinud, seljas lohvakad riided ja ma haletsen end! Üritan endale sisendada, et selg sirgu ja edasi- ei ole minu aeg! Aga keegi ei vasta mulle, kas kunagi tulebki veel minu aeg!

Sellised asjad vist viivadki rivist välja ja ma võingi tusatsema jääda, aga mis see mulle annab? Midagi, ainult halva enesetunde ja viib tervise, tekivad tülid ja lahkarvamused!

Lähen keeran end nüüd diivanile ja mossitan edasi, lootuses, et homme tuleb parem päev!

Päikest

See lõputu ootamine ja tunded

Täna alustan oma juttu sellega, et lõpuks tehtud 🙂 siirdamine oli siis 20.aprill.

Siirdamise päev tõi sel hommikul kerge ärevuse tunde, tegin oma hommikused toimetused kodus, lisaks puuriloomad puhtaks, nautisin kohvi ja hommikusööki, käisin pesemas jne.. Kuna siirdamise aeg oli kell 13.00, siis alates 11.30 hakkasin rohkelt vett tarbima, täpselt nii palju, et siirdamise ajaks oleks põis piisavalt täis 🙂 aga põis sai kohe väga täis.. uhhh kui ebameeldiv!

Rääkides protseduurist, siis kõik oli tuttav mulle ja üleüldse oli kogu õhkkond väga meeldiv.. tegelikult on Nova Vitas alati meeldiv ja hea olla, sest seal sa tunned, kuidas sinust hoolitakse! Enne, kui protseduur pihta hakkas, tuli lõbus embrüoloog oma juttu mulle paberilt maha vuristama- mis su nimi on? Teie embrüod toodi meile üle Ida-Tallinna Keskhaiglast sel sel kuupäeval ja nii mitu kõrt.. nii palju sulatasime ja nii palju kasvatasime.. arstiga koostöös otsustasime, et siirdame teile ühe 5päevase blastotsüsti!

Vastasin, et kõik jätkuvalt arusaadav ja siis hakkas arst minuga toimetama! Protseduur käis nagu alati valatult, pinges pole ma vist kunagi pukil olnud ( välja arvatud see üks ainus kord, kui mulle tehti kunagi ambulatoorne hüsteroskoopia!!!) Lamasin mina seal ja mõtlesin ainult häid ja ilusaid mõtteid, hiljem vaatasin veel ultraheli masinalt oma mammut, mis mu sisse kasvama pandi. Peale protseduuri sain mingi 15-20 minutit seal pikutada ja silmad sulgeda! Natuke jäi puudu ja ma oleksingi magama jäänud! Lõpuks lubati minna põit tühjendama ning seejärel käisin ka arsti kabinetist läbi, kes tegi mõned retseptid juurde ja lisaks siis see Diphereline süsti retsept, mis ma laupäeval pidin tegema! Raviskeemis muutusi ei tulnud- 2tbl Estrofemi hommikul,hommikul  progesterooni süst 2ampulli, õhtul 2tbl Estrofemi ja 1tbl Duphastoni!

Sel korral on kõik kuidagi väga teisiti, kogu see emotsioonide virr varr, mingid imelikud valud 😦 Rääkides valudest, siis reedel peale siirdamist, hakkas õhtul lihtsalt pea valutama. Lisaks sellele valule, ärkasin ma öösel üles ja lihtsalt lahistasin nutta, sest nii kuradima raske ja valus oli pea..roomasin diivanile magama lihtsalt, et teised pereliikmed välja puhatud saaksid! Valuvaigistit võtta ei tahtnud, piinlesin ja kannatasin! Laupäevast tänaseni on kõht väga imelik, tuikab, valutab, lisaks sellele näen ma õhtuks välja suur nagu õhupall! Rindade valulikkusest ja hellusest ma parem ei räägi 😦 ühel ööl tegin pattu ja ma lihtsalt pidin rinnahoidjaga magama, tavaliselt seda minu puhul kunagi ei juhtu.. see on niisama loomulik, kui õhtul meik maha võtta!!! Ainus mis mu rindade pakitsuse vastu aitab, on olla sooja duši all 🙂

Täna on mul siirdamisest möödas täpselt nii palju aega, et peagi sean sammud apteeki, et osta koju rasedustestid.. sest ma nädala lõpus kavatsen end kindlasti ka ise testida! Vereproov on sel korral palju varem kui varasemalt, 02.05 siis 🙂 nädala pärast juba!

Rääkides on tunnetest, siis loomulikult oleksin ma väga rõõmus, kui mu katse lõpuks õnnestuks! See on siis minu seitsmes kord 🙂 ja see lõputu ootamine ja piinlemine, kas kõik läks seekord plaanide kohaselt, on väga raske! Teadagi, et kogu see teekond on keeruline, emotsiooniderohke, pingeline, väsitav nii kehale kui vaimule, siis loodan jätkuvalt, et teen endale sünnipäeva kingituse 🙂 Lootma peab ja mina loodan edasi ning käitun edasi nagu rase, sest seni kuni keegi vastupidist ei väida.. luban endale puhkuse nautimist, head sööki ja lihtsalt lebotamist!

Seniks lõpetan! Hakkan kinno sättima lapsega 🙂

 

 

 

Meeletu väsimus ja unisus

13.04 reedel käisin arsti juures ja panime paika siirdamise aja, mis on reedel 20.04 🙂

Ravimisskeem on päris julm: alates mensesest 04.04 hakkasin tarvitama Estrofemi 1x päevas, 05.04 alates võtan 1 tbl hommikul ja 2tbl õhtul. Reedel käisin arstil ja skeemi lisandusid veel ravimid.

Minu skeem: reede (13.04) õhtul Estrofem 2tbl. Laupäevast 2tbl hommikul ja õhtul. Pühapäevast kuni reedeni, mil siirdamine- on mu doosid juba märksa suuremad- jätkuvalt 2tbl estrofemi hommikul ja õhtul, hommikuti on lisaks progesterooni süst 2 ampulli korraga ja õhtul veel Duphaston lisaks siis.

Progesterooni hakkasin süstima pühapäevast ja mu jalad on niiii niiii valusad, süstin kintsu ja iga päev vahetan jalga ning otsin kohta kuhu see torge teha! Jah mulle meeldivad süstid, kuna need puhtamad ja mugavamad.. aga jalad on valusad! 😦  Lisaks kõigele kimbutab mind meeletu väsimus, jõuetus, unisus ja suutmatus midagi teha!

Laupäev ja pühapäev olin apteegis tööl, pikalt!! Eilne ja tänane päev on olnud surnud päevad.. kui eile ma suutsin pesu pesema panna, lisaks kuivatisse viia ja suppi keeta.. siis täna olen diivanil ainult küljelt küljele end keeranud, sest silm vajub lihtsalt kinni. Vähemalt olin ma eile nii tubli, et tegin Selverist tellimuse ja kuller tõi just mõni hetk mu kauba koju..mugavus missugune, onju! Kuna mu meespool on töölähetusel juba mõnda aega olnud, siis olen ma pidanud  11 päeva üksinda majandama- tööl käinud, lapsega igal tööpäeval vara pidanud ärkama, tööle läinud graafiku alusel, süüa teinud, koristanud, majandanud, lapsega õppinud jne.. MA OLEN VÄSINUD! Kõigest!! Sellest, et mu meest pole kodus, sellest et mu laps ei kuula sõna- ma ei viiiitsi õppida, ma ei tahaaaa koristada… pubekas noh, lisaks kõigele paugutab uksi ja karjub mu peale!! Eile istusime õhtul maha ja pidasime pika vestluse teemal, et miks ta ( tütar) tõstab minu peale häält, mida ma valesti teinud olen jne.. Vestlus ei jõudnud kuhugile, ta lukustas end vannituppa ja podises omaette! Sinna see vestlus jäigi! Käis jalgrattaga sõitmas, tuli tagasi ning tuju oli juba parem! Järelikult oligi peale pikka koolipäeva vaja pead tuulutada! Aga see selleks.

Kuidas teil hetkel kevadväsimusega lood? Võtate vitamiine?Milliseid?

oma postitusega jõudsin järeldusele, et ma olen endiselt väsinud- üksi olemisest, sellest et mul pole olnud enda aega, ma olen väsinud hormoonide virr varrist..lähen teen nüüd hoopis endale ühe mõnusa kohvi ja võtan kooki, mis ma tellisin! Head isu mulle 🙂

Siirdamine siis 20.04 kell 13.00! Edu mulle

 

 

Ei julge enam ära sõnuda

Olen siis vahepeal arstiga plaani pidanud, et jätkata oma ivf teekonda, kuna mõned mammud on veel külmas ootamas.

Tegelikult ma ei julge, ei taha sellest nii palju rääkida ja kirjutada. Miks? Sest ma pelgan viiruseid ja igasugu nohu/ köha. Ma loodan, et sel korral ma keset katset ei haigestu!

Täpset raviplaani ma hetkel ei tea, kuid viimase menstruaaltsükli ajal hakkasin tarvitama Estrofemi. Hetkel võtan siis 1 tablett hommikul ja õhtul. Kuna 13.04 reedel on arstiaeg, siis edasine raviplaan selgubki seal. Eelmisest korrast jäid mul kasutamata kõik progesterooni süstid ja Duphaston. Lisaks tuleb veel juurde osta ravimeid, kui siirdamise aeg möödas on. Kui ma täna oma kalendrit vaatan, siis selgeks saab see, et juba sel reedel on mul arst ja järgmise nädala reede/esmaspäev peaks olema FET siirdamine. Kõige selle juures on tore, et lapsel hakkab 21.04 koolivaheaeg ja mul nädalane puhkus 🙂 saan keskenduda katsele ja kodule/perele täielikult!

 

banner

ootan ja loodan, et see katse toob kauaoodatud triibud!

 

Päikest